Kutsikad

ÜLE KÕIGE HINDAB SAARA JUST NENDE TEGELASTE SELTSKONDA
	PÕNNU Põnnu oli päris meie pere loom. Põnnu oli angoorahamster ja sündinud umbes 2000.a. septembris. Meie perekonnaga liitudes oli Põnnu juba 5-kuune (hamstri kohta üsna kobe vanus), sest mitte keegi ei olnud seda armsat loomakest loomapoest endale soovinud. Saarale koeramaiustete ostmise ajal lahke müüjaga juttu ajades selgus, et Põnnu läheb maole söödaks. Kuigi madu oleks ilmselt vastu olnud, kolis Põnnu siiski meile. Põnnu päev algas südaöö paiku ning öisele uinakule läks Põnnu umbes 6 paiku hommikul. Ülalveedetud aja jooksul jõudis Põnnu tormata kilomeetreid oma jooksurõngas, rippuda pea alaspidi puurivarbade küljes ning enesestmõistetavalt end oma puurist välja närida. Viimast tegi ta aga nii häälekalt, et röövis mitme Põnnuga samas toas ööbinud sõbra une sootuks... Kuigi pisike loom, ei tundnud Põnnu Saara ees siiski mingit hirmu – Põnnu jaoks ei olnud probleem õhtuste jalutuskäikude ajal üle Saara nina jalutada ning Saara poolset suurt uudishimu (mis väljendus Põnnut lakkumises) tõrjus Põnnu oma esikäpakesi Saara nina vastu surudes. Põnnu elas kõrge eani ning lahkus meie hulgast 2003.a. septembris.
	SNUFI Snufi oli Saara kõige esimene sõber ja õpetaja. Snufi ehk Sandy Stearsman oli isane kolmevärviline kolli, kellele üle kõige meeldis olla koos oma pere inimestega. Tema käitumist arvestades pole võimatu, et ta arvas iseennastki inimeseks olevat. Lambakoerana valis ta öise põõnamispaiga vastavalt sellele, millises toas kõige rohkem pereliikmeid magas. Saara kohtus Snufiga nädalavahetustel maal käies - Saara perenaise lapsepõlvekodus. Kuigi Snufi oli aastaid harjunud olema ainus koer majas, aktsepteeris ta Saara tulekut ilma suuremate probleemideta. Vanema ja auväärsema liigikaaslasena jättis Snufi liidripositsiooni siiki enda kindlatesse kätesse/käppadesse. Snufi ja Saara said hästi läbi ja olid oma ettevõtmistes üksteisega solidaarsed - maiustuste nurumisel, võõraste saabumisel oma kõlavate häälte ühendamisega :-) jne. Ja jällenägemise rõõm oli alati vastastikune! Hea sõber Snufi suri 2004.a. suve hakul 13,5 aasta vanuselt.
	MISSI Missi on samuti Saara nädalavahetuste-sõber ja elab Saara perenaise lapsepõlvekodus. Missi on „leidlaps“, kellest sirgus vägagi austust vääriv hiirepüüdja. Hiirehooajal toob Missi oma pererahvale näitamiseks 3-4 hiirt päevas ning ei pista neid kinni enne, kui on kogu pika ja äärmiselt keeruka püüdmisoperatsiooni kujukalt ette kandnud. Missi on „vana kooli“ kass, kes ei arva midagi tänapäeva moodsast ja tervislikust kuivtoidust, vaid soostub sööma üksnes naturaalseid produkte räime, toore liha ja piima näol. Võib-olla tema toitumiseelistustes peitubki tema“ilu“ saladus, sest oma 10 eluaasta kohta näeb ta äärmiselt kabe välja. Oma vanamoelisuse juures on Missil siiki ka üks puudus – küünte teritamiseks näib talle sobivat üksnes tapeet, millise asjaolu üle aga pererahvas eriti ei rõõmusta...
	NURR Nurr on 5.juulil 1997.a. senituvastmata kassi poolt meie vanematekodu puuriidale poegitud kiisu, kes koos oma venna Figaroga kassimamma poolt sinnasamma maha jäetigi. Sellest samast hetkest said seega alguse meie unetud päevad ja ööd Nurri ja Figaro toitmisel (alguses iga 1-2 tunni tagant), pissitamisel ja kakatamisel (mida kiisupojad, muide, ilma kõrvalise abita teha ei oska) ning kassibeebisid soojendavas kuumaveekotis vee vahetamisel. Kas te teadsite, et kassipoja toitmiseks sobiliku luti hankimine võib osutuda ülimalt keeruliseks ülesandeks? Nurr ja Figaro kasvasid siiski pipeti vahendusel manustatava lehmapiima peal kenasti üles ja lükkasid ümber müüdi, et ilma emata kasvanud kassidest saavad tummad ehk mitte rääkida oskavad kassid – Nurr kuulub kahtlemata kõige väljendusrikkamate ja jutukamate kasside hulka. Kiiksuna ema puudumisest jäi Nurrile aastateks külge tohutu kihk inimeste sõrmi lutsida. Samuti vajab Nurr tohutus koguses pereliikmetega suhtlemist ning hellust, mille nõudmisel on ta vahel tüütuseni järjekindel. Kodukiisu kohta on Nurril hämmastavalt sümmeetriline välimus, lisaks on Nurril imepikad vurrud ja kulmud. 1998.a. sündis Nurril keisrilõike abil 4 imevahvat poega – Minni, Kiti, Liis ja Oskar.
	NOUS Nous on 2000.a. suvel sündinud kuldne retriiver, kes on Saara suurim sõber. Tallinnas olles saavad Saara ja Nous sagedasti kokku, et koos joosta, ujuda, auke kaevandada ja muud põnevat teha. Juba Kloostrimetsa männisalude nägemisel teab Saara, et varsti jõuame Nousi poole ning annab valju häälega märku, et perenaine kõvemini gaasipedaalile vajutaks. Nousi ja Saara tavapärane tervitusrutiin näeb välja selline, et üksteise märkamisel tormatakse tohutu kiirusega üksteise suunas ning joostakse suure mürtsuga kokku (perenaised aga peavad iga kord hinge kinni...). Omavahelistes suhetes on Saara siiani boss, kuigi Nous on hakanud tegema üksikuid katseid võimu enda kasuks pöörata. Viimane tuleb aga Nousil üsna koomiliselt välja, sest Nous on oma olemuselt “igavene laps”, kes pigem hiilgab tohutu entusiasmi ja katkematu rõõmustamisega, kui et aukartustäratava väärikusega. Sarnaselt Saarale on Nousil oma märgid, tänu millele ta peatset Saaraga kokkusaamist loodab – Nous on nagu üks suur kõrv, kui perenaised omavahel telefoniga räägivad ning juhul, kui kokkusaamist siiski ei toimu, on perenaistel targem Saara nime mitte suhu võtta...
	DOLLY Dolly on 1998.a. sündinud labradori retriiver ja Saara poolõde. Dolly on suurepärase iseloomu ja kasvatusega elurõõmus koer, kes on saavutanud Eesti tšempioni tiitli. Dolly heades tulemustes võib julgelt "süüdistada" ka tema toredat perenaist Maaritit, kes on kindlasti üks pühendunumaid labradoripidajaid Eestis.
	EDINA Edina on Mallorns'i kennelist pärit labradorikutsikas, kelle mekoos Maaritiga Lapimaalt tõime, käies Saaraga Andyt külastamas. Edina on heade näituse-eeldustega ning erilise "kasukaga" kutsa, kellest saab kindla peale sama tark ja tore koer kui tema vanemast kaaslasest Dollyst.
	OSKAR Oskar on meie vanaema-vanaisa kass ja Nurru – selle hiidvurrudega musta-valgekirju kassi üks neljast pojast. Oskar on juba nelja aastane ja väga tõsiselt võetav kõuts. Elab Sindi aedlinnakus väga kuninglikku elu. Käib väljas kui tahab. Tuleb tuppa, kui tahab. Tegelikult - tuleb tuppa alati kindlatel aegadel - nagu kellavärk. Ossi on üks paremini kasvatatud kasse, keda meie silmad on näinud. Ta on ääretult sõbralik ja sõnakuulelik. Mõistab väga hästi, et tuppa tulles peab ta laskma oma kasuka harja või luuaga üle käia – et pikast karvkattest saepuru ja muud põnevat välja rookida. Saab aru, kus on tema koht. Laseb end meeleldi kammida. Annab kindlate märkidega mõista, kui soovib välja minna. Tunneb minuti pealt kella. Peab end tohtri juures alati väga leplikult üleval – laseb hambaid vaadata, kõrvu uurida ja end nii-naapidi tõsta-kompida kuis vaja. Ja on ääretult jutukas kass – kõiki tegevusi saadab mõni vahva häälitsus või „kurr“. Vaatamata sellele, et ta mõnede (st peremeeste, kassimammade omanike ja kõigi aedlinnaku kõutside) meeleheaks sai aasta tagasi kastreeritud, ei ole Oskari juures muutund muud kui tema välimus ja tervis. Kui enne kastreerimist nägi ta vaatamata aastaajale välja nagu üks tõeline elumere tuultest-tormidest räsitud (sh aegajalt pissilõhnaline) isaskass, siis peale eelnimetatud kirurgilist vahelesekkumist on Ossi ilus, puhas, rõõmus ja „roosa“. Küla peal ja endistel pruutidel tervitusvisiitidel käib ta ikka. Aga tuleb sealt alati tervena ja ühes tükis tagasi. Koeri Oskar ei karda. Pigem on asjad vastupidi – koerad suhtuvad Ossisse aupaklikkusega. Väikse kassipojana puutus Ossi tihedalt kokku Snufiga, meie pere koeraga. Kas sealt tuleneb see julgus, et koeri ei pea kartma ja et heal juhul on nad hoopis sõbrad? Ei tea. Igatahes siiani on Ossi alati kass-koer olukordi kontrollinud.
	MÖBIUS Möbius on meie sõprade kiisu, kelles voolab rohkelt pärslaste verd. Möbiuse eriliseks andeks oma keha elastsuse ja mõõtmete demonstreerimine kõigile asjast huvitatutele. Möbiust huvitab kõik uus, kaasaarvatud koerad. Kui Saara Möbiuse pool käib, ei lase Möbius Saarat silmist. Möbius teab hästi, mis talle lubatud on. Eks seetõttu tema omanikud kurdavadki, et öösel nende voodis patjadel magav Möbius oma nurrumisega neil hästi uinuda ei lase...